Esimene katse oli äädika ja soodaga - et tegu on peamiselt lasteprojektiga, siis vaja läheb ühte filmitopsi, pabertaskurätikut, 1 teelusika täit soodat ja 3 teeluskatäit äädikat.
Kuna mul polnud filmitopsi võtta siis pidin leppima väikese juustukarbiga. Tugevama paugu saavutamiseks salfakat ei kasutanud(lapsed võivad oma aeglaste liigutuste mõttes sooda salfakasse mässida ja siis kuulina äädikasse toppida). Peale sooda lisamist äädikasse tuleb kaas kiiresti peale panna topsile nii et reaktsioonist tekkiv gaas ei lekiks, sest muidu ei lenda kaas rõhu mõjul minema - minu katse kukkus haledalt välja mõlemal korral - seega tuleb ikka filmitopsiga katset korrata.
Et mul eraldus vaid reaktsioonist tulenev mullitav vaht(gaas pressis end kaane vahelt välja), siis tegin korduvkatse.
vasakul on sooda, keskel uue katse äädikas ja paremal on reageerinud kemikalisegu.(allolev pilt on uus lootus "parema" kemikaalide suhtega, mis ka aia taha läks, sest gaasi ei eraldunud piisavalt kiiresti)
Huvitav fakt: Pärm muudab suhkru alkoholiks ja bakter muudab alkoholi äädikaks. Vanaks läinud vein nt muutub äädikaks:)
Teine katse oli "vahumere" projekt - vaja läheb kahte katseklaasi(parema puudumisel kasutasin juustukarpe), pesupulbrit, soodat, vett, äädikat, teelusikat, kahte segamispulka.
Katsetopsikusse A tuleb panna 1/2 lusikat soodat ning täita tops 1/3 ulatuses äädikaga ja lahus segada pulgaga. Katsetopsikusse B panna 1/2 lusikat soodat ja täita topsik 1/3 ulatuses veega - lahus segada.
Muidu valatakse B topsiku sisu A topsikusse, kuid ma võtsin suurema klaasist anuma, et reaktsiooni paremini jäädvustada. Alloleval pildil on lahused kokku segatud - aluselise naatriumvesinikkarbonaadi ja happelise etaanhappe lahuste kokkupuutel tekkib keemiline reaktsioon, mille tagajärjel moodustab süsihappegaas ehk süsinikdioksiid(CO2), mis koos pesupulbriga moodustab vahutava vahu.
ülemisel pildid kerkib vaht, alumisel taandub juba.
Huvitavad faktid:
Vesinikeksponent ehk pH on negatiivne logaritm lahuse vesinikioonide kontsentratsioonist (mol/l). pH-skaala kehtib ainult standardtingimustel, mis on ühe atmosfääriline rõhk ja 25°C temperatuur.
pH väärtused jäävad reeglina vahemikku 0...14. On siiski ka ülihappelisi lahuseid, mille pH on negatiivne. Samuti on tugevalt aluselisi lahuseid, mille pH väärtus on suurem kui 14.
Puhta vee pH = 7. Vihmavee pH on kergelt happeline, sest vesi reageerib õhus oleva süsinikdioksiidiga, moodustades süsihappe. Normaalne vihmavee pH on umbes 5,5.
Lahus on happeline kui pH < 7, aluseline kui pH > 7 ja neutraalne kui pH = 7. Vastavaid keskkonnaolekuid nimetatakse aluselisuseks (pH > 7) ja happesuseks ehk happelisuseks (pH < 7).
Naatriumvesinikkarbonaat ehk söögisooda on keemiline ühend valemiga NaHCO3. Seda ainet leidub kõigis elavates organismides, sest see hoiab pH taset tasakaalus.
Sooda on valge kristalne aine, mis tihti esineb peene pulbrina. Argielus kasutatakse seda kokanduses ja meditsiinis. Seda saab ka kasutada puhastusvahendina. Kuna ta on amfoteerne aine, siis reageerib ta nii hapete kui alustega.
Etaanhape ehk äädikhape (keemiline valem CH3COOH) on karboksüülhapete hulka kuuluv normaaltemperatuuril värvuseta, söövitav, teravalõhnaline vedelik. Külmub temperatuuril 16,6 °C, seetõttu nimetatakse puhast (kontsentreeritud) etaanhapet jää-äädikaks (99,5 %). Etaanhappe vesilahus on äädikas. Äädikhape on esimene hape, mida inimene tundma õppis. Etaanhape on nõrk hape ning ta on igapäevaelus kõige tuntum ja kasutatavam karboksüülhape. Ta seguneb veega igas vahekorras. Äädikhappe sooli nimetatakse atsetaatideks, mis tuleneb ladinakeelsest nimest acidum aceticum.
